Pärlid
Kodune hommik nagu iga teinegi.
Hagen: “Emmmeee, tee putu!”
Albert vaatab väga tõsiselt Hagenile otsa ja ütleb: “Eiiii, Aaaaage, meie sööme pannkooki!”
Putru või pannkooki? Hea küll, see teine ning väikesed inmesed olid väga rahul.
Peale sööki oli Albertil uus idee varnast võtta ning säutsus mulle rõõmsalt, et nemad lähevad nüüd õue liivakasti ja hakkavad mängima kopa-autoga ja kraana-autoga. Need imelikud kirjapildid on täpselt selliselt siia tekitatud, nagu Albert ja Hagen asju nimetavad. Ma ei jõudnud lauset “Minge nüüd ja…” lõpetadagi, kui Albert torkas vahele, et “püksid ja sokid jalga”. Poisid tõid endale ülevalt dressid ja sokid ning õue minekuks oli kõik valmis. Tavaliselt on nii, et kui nemad õues mängivad, siis 2h on hooleta, täna natuke vähem, aga siiski päris mõnusalt mängisid. Meil on nüüd hea, aed on korralik ja poisse õue lasta on turvaline, aed peab lihtsalt lukus olema.
Annabel küsis, kas ta endale võib motikalube teha. Jah, võib küll. Annabel oli väga üllatunud, et kas tõesti, päriselt. Jah, võib, aga millega ta harjutab, meil ju mootoratast ei ole. Ütles, et ostaks endale. Olgu, aga digilukku peab organdoonorlust puudutava juures siis otsus tehtud olema, et see ei jääks meie otsustada. Võttis mõtlema. Neid lube ta endale siiski ei tee, kiku selle peale.
Kes teab, siis Veronika on meil see suur mürakas, punane Chrysler. Lauri lasi siis kohaliku isehakanud rehvivahetaja juures rehvid vahetada ning edasi seisis auto aias, sest Lauri oli kaugel ning kõik sõidud tegin kokkuhoiu mõttes śkodaga. Tuli aga päev, kus pakkisin Alberti punasesse peletisse ja sõit võis alata.
Linna jõudes hakkas Veronika kolisema, suisa nii, et ma ei kuulnud oma mõtteid enam ka. Juhipoolse esiratta juures oli ränk kolks sees. Tuhat mõtet peas ja jõuetu tunne, et kas tõesti, jälle. Olen päris kõvasti sellesse autosse viimasel ajal panustanud, sest otsustasime, et jätame ta endale surmani tema suuruse ja universaalsuse pärast. Ei olnud see surmgi seekord kaugel. Linnast tulles laadisin veel Mamma külmkapi autosse ja kolksumise saatel sõitsime koju. Alguse oli plaan, et viin Mammale külmkapi kohe linnast otse tulles, aga siis juhtus ikkagi nii, et sai kodus peatus tehtud.
Kirusin Laurile kolksumist ja undasin nagu udupasun, et ma ei saa aru, kust kuradist see kolks tuleb. Lauri hakkas Hagenile lasteaeda järele minema ning mina võtsin suuna maale. Enne tuli Lauri auto juurest läbi, et vaadata, mis see siis kolksub. Selgus, et esiratas oli täiesti lahti: viiest mutrist kolm olid nii lahti, et sõrmega puutudes kukkusid pihku. Kõne sellele tüübile, et ole nüüd hea, keera kinni.
Sõitsin kohale ja tüüp tunnistas mulle: “Vaatasin küll Chrysleri kodulehelt, kui tugevasti mutreid kinni peab keerama, aga ma EI JULGENUD nii kõvasti keerata.” Nagu WTF?!?! Keeras siis kõik neli ratast üle. Sõit maale võis alata ilma ühegi kolksuta. Et mõelge nüüd ise, kui esiratas oleks alt tulnud siis, kui mina ja Albert koos külmkapiga veeresime, või siis, kui ma maanteed mööda üksinda kilomeetreid mõõtsin. 8.november.
Käisimegi 8.novembril Albertiga Kliinikumis narkoosis hambaid ravimas. Sellele päevale eelnes pikk selgitustöö, et kes, kus, mis ja mida. Palju mängu ja palju juttu. Päev läks Alberti jaoks täpselt nii nagu olin talle selgitanud. Võtsin hommikul rahulikult, käisime minu riidekappi üleriideid jätmas, väikemees sai palju tähelepanu tädidelt, sõitsime liftiga ja tatsasime mööda treppe, rahulikult kulgedes. Ka lennuki laskis Albert probleemideta käe peale panna.
Autosse tatsates oli Albert natukene ravimitest sopsus. Albert sirutas Kliinikumi tiiki nähes käe ja ütles: “Vesi,” ning mina lisasin talle, et siin on vahest pardikesed ka. Albert naeratas altkulmu ja lisas madalal häälel: “Siis tuleb kala ja teeb amps-amps!” Noh, et siis tuleb kala ja sööb pardikesed ära.
Võtsime kaasa Mamma külmkapi ja läksime mänguasjapoodi – täpselt nagu lubatud. Albert tahtis ja sai endale politseiauto, tegelikult valis ta endale komplekti ja seal oli kohe rohkem asju.
Albert oli tähtsal päeval väga rahul ja peale protseduuri väga õnnelik. Ta teadis, et tädi teeb hambad korda ning ta nii väga ootas, et päriselt saabki kõik korda. Ja mina olen õnnelik, et see päev läks Alberti jaoks täpselt nii nagu olin talle rääkinud, lubanud.
Isadepäevaks kinkisin Laurile kvaliteetaega Alexanderiga rahvaülikoolis trühvleid valmistamas. Mõlemale meeldis! Edaspidigi hakkan meie inimestele emotsiooni kinkima…
