Oktoober
Hommik, tavaline.
Plaan A: viin poisid lasteaeda ja olen tööl hiljemalt 7.35.
Plaan B-d ei ole.
Reaalsus: äratus, Hagen on omas mahlas ja Albert pisut pahur. Poisid valivad reklaamlehelt mänguasju ja Hagen tuututab rongina.
Riidesse panime nii, et Hagen oli sõiduvalmis ja Albert istus käed kõrval rippumas. Meil oli juba kiire ning 1/2 oli valmis ning teine pool siis mitte. Möiratasin korra, Albert pistis nutma, Hagen venna eeskujul. Toppisin Alberti riidesse, kuivatasin mõlema pisaraid, kiitsin, et oi kui tublid poisid. Olin autosse jõudes graafikust 3 min maas, sest takistusrajal oli värav ja siis veel kass…
Öösel karjus kass rõdule ja hüppas sealt alla. Ma olin mega vihane ja vandusin keset ööd, et enam teda tuppa ei lase. Noh, tuleb tõele au anda ning tunnistada, et paar ööd tagasi juba lubasin seda – loll astub ikka ja jälle iseenda reha otsa, puhas klassika. Ja see kõnealune kass suudab hüpata esimeselt korruselt teise korruse rõdule ja teiselt korruselt esimesele. Lendkass, keegi ei sunni, keegi ei aita kaasa. Ja nii ma siis hõikusin teda hommikul hirmus, et koerad on öösel kähriku pähe lõhki kiskunud. Olgu öeldud, et laipa ega selle jäänuseid ma aknast tuvastada ei suutnud. Ja siis see Milo lidus raudtee poolt koju, kui ma just olin autosse istumas. Tuppa lasin.
Enne autot tahtis Hagen ise väravat lahti teha, aga tuhm inimene ei saanud sellest aru ja avas selle ise. Karjumine. Panin värava tagasi kinni, et väike inimene selle ise avada saaks.
Lasteaia juures oli Hagenil vaja ise auto uks kinni lükata: võttis suisa kaks korda hoogu ja põrutas uksest mööda, ühel korral maandus külili rattakoopasse. Kolmandal korral õnnestus perfektselt. Ja siis algas kisa, kes saab esimesena lasteaia ukseni, aga kumbki joosta ei viitsinud ja üks nõudis veel kõige tipuks sülle. Mina võitsin ja Hagen oli kuri, Albert kurb. Kallistasin neid korraga ja ütlesin, et olen õnnelik, et esimesena jõudsin ja nii tore, et nemad kahekesi kaotasid. Neile sobis.
Kakkusin poistel riideid seljast, kummikud viisin ise restile ning siis läksime rühma. Esimestena. Albert muutus vesiseks, Hagen rippus jala küljes ja Albert nühkis samal ajal ennast mulle üha rohkem lähemale. Õpetaja püüdis Albertit akvaariumi juurde meelitada, sest nüüd on rühmas kalad ja õpetaja teab, et kalad Albertile meeldivad. Hommikul ei meeldinud – Albert muutus üha nutusemaks ja kurvemaks. Muside ja kallide ralli läks lahti. Kõik musitatud ja kallistatud ning põhimõtteliselt rebisin ennast nutvast Albertist lahti ja panin kiiremal sammul minema.
Helistasin Laurile, et palun tulgu kaugelt maalt täna ikka koju nii, et läheb lastele ise järgi, sest ma ei jõua, seda kõike on liiga palju. Oooo, jaaaa, räigelt saamatu, laisk ja mugav. Viimasel ajal olen hakanud häält tegema jah, sest tunnen, et mind enam ei ole.
7.35 olin haigemaja parklas. Tubli 10 minutit kollektiivset tiirutamist ja ei ühtegi vaba 1 eurost kohta. Neid 5 euroseid oli küll ja veel, lähemal ja kaugemal, aga NEID kohti ei olnud. Läksin kaugele, endise lastekliiniku taha, kell oli 7.45 ning kiirel sammul jooksin tööle. Garderoobis lendas muidugi kohvitass kogu täiega põrandale. See “perssssseeeee” kostis üle riietusruumi, kreemine kohv aga lõi põrandal rõõmsalt laineid. Üks armas resident pakkus ennast koristama, aga suur tüdruk lükkas lahke pakkumise tagasi ja asus koristama. Hurraaaa, ja tööpostile jõudsin kõigest paari minutilise hilinemisega. Ärge kõike ka ikka uskuge, ma hilinesin sajaga. Õnn, et meid on nii palju ja keegi ei pane tähele… Noh, siin on nii, et kõik on kõigi asi, aga tegelikult inimesi ei huvita, vähesed hoolivad, kui üldse.
Selline hommik siis. Albert on viimasel ajal tõesti nutuseks muutunud, lasteaias riputaksegi jala küljes ja muside ning kallide ralli näib kestvat igaviku. Täna õhtul ka, tulin ööseks tööle ning kodust ära saatmine oli taas selline, nagu läheksin ära kaugele ja ei tuleks enam kunagi tagasi. Jaaa, ühest küljest nii armas, teisalt jälle 1+1 on kokku nii väsitav.
Siin ma olen, tööl. Kirjutan. Viimasel ajal ei ole jõudnud kirjutada, aga nende hulluks ajavate hetkede tulemusena pingutan, et oleks tulevikus lugeda ja mäletada, heldinult meenutada.
Käisime oktoobris lastega rabas. Hagen oli muidugi kõige ägedam matkasell ning tegelikult meeldis väga ka teistele. Hagen kardab muidugi kõrgust, vaatamata sellele ronis ta ise vaatetorni tippu ning siis ohkis ja värises süles. Alla tuli teda kätel kanda. Kes teab, siis juba lapsepõlvest pole ma treppidega sõber ning ikka saatus sunnib mind neid mööda oma koormat kandma.
Lauri ütles, et peaks veel kuhugi minema. Moonakott selga ja teele. Vahepeatuste ajal jõime teed ja sõime eelmisel päeval Mamma poolt kaasa pakitud porgandipirukat. Lauri pissitas metsamajakese kuivkäimlas poisse (Sass saab ise hakkama) ning mina ohkasin kergendatult, sest Annabel on nii suur ja saab oma vajaduste eest hoolitsemisega hakkama, poisid las toimetavad ikka koos ja tüdrukud on lihtsalt ilusad ja iseseisvad.
Mammal oli sünnipäev! Poiste jaoks oli nii oluline, et Mammal oleksid küünlad, olid ka! Ja Mamma juurde minekut oodatakse alati suure rõõmu ja elevusega. Lisaks oli seal ka minu ainus tädi, keda ootan mina ning nüüd lisaks oskavad temast rõõmu tunda ka väikesed, Annabelist ma ei räägigi. Poiste jaoks on nad kokku kaks Mammat.
Gripivaktsiin on ka tehtud, kõigile – märgiline teadaanne.