Kõigest, mis närvi ajab

Viimasel ajal tunnen, et kõik hakkab kuhjuma ja kõike on liiga palju.

Lauri on nädalate kaupa eemal ja käib siis ainult sokke pesemas ja muru niitmas. Ehk õnnestub seekord nädalavahetus pikemaks venitada, ei tea. Igatahes saime täna katkised kodumasinad ära viia, käisime poes ja siis andis issi lapsele kommi….

Nii, kui te tahate minu raevu, siis tulge külla ja tooge lastele midagi magusat, midagi sellist, mis oleks kaetud śokolaadiga ning mis sulaks kindlasti näppude vahel ära ja millega saaks kõik käeulatuses olevad asjad (sealhulgas mina!) kokku tõmmata. Mesikäpa DOPS küpsised liigituvad ka nende maiuste alla!

Ma lähen nii närvi, et pidevalt olen mingi laga sees. Lapsed ei ole süüdi, et nad on lapsed, jajah. Täna oli näiteks selline olukord, kus istusin terrassil ja Hagen ronis mulle selga vanillijäätisega, ise muidugi vanillijäätisene ja patsutas ning pühkis mulle kõik kenast selja taha kleidi sisse.

Ma olen pidevalt koos jäänustega, nagu mingi kaltsulapp, millega pühitakse põrandat, lõuga, käsi, lauda, tagumikku…

Olin täna hommikul võrdlemisi rõõmus ja plaan oli grillile tuli alla ajada, õue laud katta ja terve perega nautida, et me oleme kõik koos. Viimasel ajal sellist võimalust lihtsalt ei tule tihti ette, varsti on sügis ja siis nagunii ei istu enam õues. Jah, grillisin, tegin söögi, katsin laua…. Rõõmu oli täpselt nii kaua, kuni toit valmis sai ja võis lauda istuda. Alexander ronis lauda nagu metsaline, käed räpased, jalad liivased… Ikka jalgadega mööda pinki trampides, et kõik liivaseks teha, räpased käed toitu haarmas. Ei mingit viisakust, tasakaalukust, ei mingit lugupidamist….

Olin endale taldrikule lobi juba osaliselt valmis tõstnud, väikesed poisid juba sõid ning siis otsustas Hagen, et ah, vaataks õige, kui kaugele see vorstitükk ka lendab ning alustas loopimisega: vorstitükid, salat, lauahõbe… Hagen sai laua äärest kiiresti elimineeritud, aga ta jätkas südikalt enda laua taha upitamisega. Vahepeal sai Laurile korduvalt hõigatud, et toit on valmis, tule sööma, toit on valmis, PALUN tule sööma, PALUN tule sööma. Juba järgmisel hetkel sai Albert herilase käest nõelata ja pistis röökima nagu ratta peal. Istusin ja lohutasin Albertit. Nõelamisest haavatuna pühkis ta kõik pisarad, tatikollid ja sülje mulle kleidi sisse…. Ja siis sai mulle küllalt.

Siirdusime Albertiga tuppa Põrsas Pepa ruigamise juurde, Lauri oli jõudnud ka sööma ning kogu pere einestas rõõmsalt ilma minuta, ilma Albertita. Nad olid vähemalt koos. Mina olin koos Albertiga toas ja mul hakkas nii kurb. Ma ootasin midagi, ei midagi suurt, tahtsin lihtsalt istuda ja süüa koos perega. Seekord siis mitte. Ehk mõni teine kord, mõnes teises elus.

Pesen, kasin, koristan ja teen süüa. Ma jagan pidevalt iseennast. Ma olen koguaeg kõigi jaoks, aga ma tunnen, et ma jagan midagi, mida mul tegelikult jagada ei ole. Ma olen ammendunud, ma olen tühi- ma müün õhku, võtan vastu uusi tellimusi…

Pean minema tööle. Mida ma siis üldse teha oskan? Peale laste? Tegelikult olen oma oskuste ja teadmiste poolest piiratud. Tegelikult olen juba puhtalt energeetiliselt nii tühi, et ma ei oska, ei saa, ei taha enam… Läksin suure hurraaaaga tööle, mõtlesin, et oleks hea saada kogemusi eHL-i ja COVID-19 patsientidega. Pidasin füüsiliselt vastu ei rohkem ega vähem kui täpselt 3 tundi, vaimselt oli kriis kohale jõudnud juba poole kümneks hommiku, füüsiliselt vedasin ennast välja siiski kella 11-ni, siis tõstsin käed püsti ja ütlesin, et ma ei suuda.

Ma ei suuda ja ei taha hoolitseda võõraste eest. Ma tahtsin koju, ma tahtsin kiiresti koju oma laste juurde. Väljas on ilus suvi ja minu lapsed on hoida, mina ei saa nendega koos olla, sest pean hoolitsema võõraste eest. Ma ei taha! Ma tahan ise olla koos oma lastega, selle möllu ja hulluks ajava melu sees.

Ma tahan koju, aga ma tahan kodust ära… Albert teeb põrgut, asjad liiguvad kiiremini kui mina ja teatud juhtudel tunnen, et kõik väljub minu kontrolli alt. Albert raevutseb, hüsteeritseb ja seda viimasel ajal üha sagedamini. Kõik, mis vähegi käeulatusse satub, selle lennutab ta maha või viskab kaugele, kui parasjagu ei saa midagi kätte, siis tahab televiisorile kallale minna, peaasi, et saaks midagi lõhkuda, laamendada ning kogu seda elu saadab kõrvulukustav ja sõge röökimine.

“Ära räägi Albertist nii, ära kirjuta selliseid asju!” Miks ma ei või, see on reaalsus, see on see, mida ma olen niigi kaua peitnud. Ma kaitsen Albertit kogu oma ihu ja hingega võõraste inimeste halbade sõnade ja mõtete eest. Detaile ei tule. Targutusi ei taha kuulda ja kõik need, kes Albertist või minust sitasti praegu mõtlevad, nean ära. Jah, ma ütlen ka vahepeal ikka väga halvasti, mul viskab ikka ka vahepeal väga üle, aga mina võin seda endale lubada, mina olen siin 24/7. Ma olen väsinud.

Lugesin mingit artiklit, kus keegi tark oli oma ideaalse elu mulli ajanud, et kuidas kõik ilu ja valu ongi vanema töö ja targutas, kuidas peab olema rahulik ja kannatlik, sest sa ise oled selle endale valinud ja see on sinu töö. Milleks peab üldse sellist asja tootma? Kust küll selle artikli autor alla sadanud on või… Oh, kuidas ma tahaks kirjutada ilma filtrita…

Ma olen väsinud, ma olen kuri ja mul on parim enne möödas. Ei, ma ei plaani kuhugi lihaletile siirduda, lihtsalt nii on, et mul on parim enne möödas nii füüsiliselt kui ka vaimselt. See “kõlblik kuni” kehtib veel. See kehtib vist surmani või hetkeni, kuni või suus ära sulab.

Mind ajab närvi, et ma olen ikka veel haavatav suvaliste inimeste arvamusest, et see võib mulle haiget teha ükskõik, millise mind puudutava nurga alt: olgu selleks siis see, et ma olen paks, et mul on parim enne möödas, olgu selleks siis röökiv Albert, lagastav Hagen, vaikne ja tagasihoidlik Annabel või rõõmutsev ja valjuhäälne ning emotsionaalne Alexander.

Suvi saab varsti läbi ja ma juba tunnen, nagu sidrunid oleks liiga vara valmis saanud…