Jõulud

Kas see aasta saabusid jõulud teisiti? Ma ei tea, aga jõulutunnet küll ei ole- võibolla on selle tunde tekkimise jaoks vaja aega, aga aega ei ole ja ümberringi toimuv röövib tegelikult selle tunde tekkimise võimalusegi….

Haigekassa maksab omadele tulemustasu (“jõulupreemia” on sõna, mida pole heaks tavaks enam kasutada, see on põhimõtteliselt sama, et idanaabrite juures ei tohi kasutada sõna “sõda” selle kohta, mis toimub teadagi, kus) ning see on nii banaalne, et puuduvad sõnad ilmestamaks olukorda. Janno ja Maarja saaks selle summa eest hingata mõemad 4 kuud ja natuke jääks ülegi, selle summa eest saaks osta insuliinipumpasid I tüüpi diabeeti põdevatele lastele ja täiskasvanutele, selle summa eest saaks… Ainuüksi selle summa eest saaks palju! Nende mõlema näite najal kogutakse annetusi, et abivajajad saaksid neile eluks vajalikku ravi, sest Haigekassal ei ole…. Olgu, igaüks teeb enda järeldused nüüd edaspidi ise. Tulemustasud selle eest, tulemusliku töö eest? Tänks. Ja siis oodata jõulutunnet?

Kuuse(d) tõime detsembri keskel vist. Kas see üritus oli väheke teistmoodi, sest lapsed said ehtida kuuske x2, sest minule esimesena toodud kuusk ei sobinud- järgmisel päeval üritasime uuesti. Mõelge nüüd, milline kole inimeseloom ma olen, et isegi kuusk ei sobi. Kae õudu, eksole!?

Enne jõule meisterdasid kaks suuremat lummememmedki valmis: Totoro valmistamise au läheb teadagi, kellele ning kuri sabaga lumememm on otseloomulikult Sassi kätetöö.

Kuidas tervis? Meie saime vist esimeste seas pihta ja tänaseks on unustatud, teised ümberringi köhivad hing paelaga kaelas. Hea küll, Albert köhib ka, aga juba kolmapäeval ootab meid külaskäik roosade seintega majja krohvi lahti karjuma. Ma olen aasta ema, kes lasi korduskäigust mööda rohkem kui kaksteist kuud, ma olen võimas… Albert köhib sügisest saadik, siin vahelduva eduga on paar kuuri antibiootikume söödud, Ventolini joodud ning köha lainetab oma tõusude ja mõõnadega ikka üles ja alla… Nüüd hakkab jälle sinna laineharjale tikkuma ja mitte midagi ei olegi. Janno, kui juhtud lugema, siis ta meenutab oma köhimisega natuke sind, aga selle vahega, et ta on 3 ja sina oled 103.

Albertist veel. Albert on olnud tubli, vahepeal on tal pilk täiesti selge ja terav ja siis on sellised päevad nagu täna- ühest äärmusest teise. Ta on nutikas ja arusaaja, vaikne uurija ja tegutseja ning siis on ta kapriisne ja koleeriline. Nagu täna… Nagu mina.

Käisme jõulude ajal külas ja poisid olid nii eeskujulikud, et tundus, et nendega saabki käia ja olla. Kodus üks ja külas teine. Kõlab juba nagu Shreki multikas Fiona…

Iga päev väiksed poisid redekoreerivad kuuske: kõik ehted, mida vähegi annab, kisutakse maha ja loobitakse laiali või siis asetatakse loominguliselt tagasi… Et noh, kuusk on lihtsalt väga meie nägu- kultuurne kaos, aga ehe ja õige.

Kvaliteet ei ole küll teab, mis, aga see jäädvustatud emotsioon on nii ehe ja armas, et ma lihtsalt pean seda jagama. Käisime korra kodust ära ja selle aja sees oli Jõuluvana meile kingitusi toonud. Sass tükk aega arutles, et kuidas on see ikka võimalik, sest uks oli lukus ja korsten kuum, et kuidas ta ikka meile sisse sai ja mismoodi. Olgu öeldud, et Sass väga usub Jõuluvanasse. Salmide õppimisega oli nii nagu Sassi puhul tavaks on saanud, kuid selle vahega, et nüüd said isegi mõned salmid selgeks õpitud ja eeskujulikult kinke lunastades ette kantud. Jõuluvanal läks see aasta natukene lappama ning ta lubas iseendale pühalikult, et järgmisel aastal saavad kõik endale ühe kingituse ja kõik.

Pühade puhul said üle pika aja kokku ka lauamänguklubi. PS! See vein seal pudelis on kohutav!

Järgmise korrani: siis kirjutan, kuidas krohv langes nagu detsembris lumehelbeid…