Esimest korda

Väikesed poisid käisid täna esimest korda Tallinna Loomaaias, Sassi jaoks oli see teine ja Annabeli jaoks – vist ma ei teagi. Google tuletas meelde, et täpselt kuus aastat tagasi olime samas kohas, isegi ilm oli sama. Seekord tundsin, et oleksin just kui välismaal, sest eesti keelt nagu eriti ei kuulnudki.

Mina jäin täna tagasiteel autos magama – esimest korda tõmbasin ennast kerra ja magasin päriselt autosõidu ajal. Esimest korda üle hulga aja jäi Lauri täna meist varem magama (jah, ta magab ja meie oleme veel tegusad). Ja mina nutsin täna esimest korda loomaaias… Meil kõigil oli raske.

Kõik oli tore hetkeni, kui Albert otsustas, et hakkab karjuma, lihtsalt, tühja koha pealt. Olime tegelikult teel jätsipausile ja siis see juhtus. Albert karjus, ronis keset sõitu vankrist välja ja üritas ennast pikali keset teed ja inimesi heita – aga Annabel püüdis ta lennult kinni, mina rihmastasin teda nagu vana rahu jalutuskärusse ja üritasin seda viimast väärikusenatukest säilitada. Albert jätkas oma headuses.

Istusime maha, inimesed ümberringi einestasid, Lauri läks suurematega jäätist tooma ning meie väikestega jäime restorani terrassile kõigi rõõmuks karjuma. Mina ja Hagen ei karjunud. Jäätised saabusid, ilast tilkuv ja lapiliseks röökinud Albert nõudis sülle, Hagen ei tahtnud mahlapulka vaid minu koorejäätist ja Lauri teatas mulle :” Võta ta sülle!”

Jah, mina olen see, keda tati ja jäätisega kokku tõmmata, mina olen see, kellel käsi kahe asemel neli ja suudan kanda rohkem kui tosin eeslit kokku, jõuan või mitte, aga valikut ei ole- pean jõudma. Mina olen see, kes erinevalt teistest ei saa jäätisepausi, sest minul on Albert. Minul on alati Albert oma heas ja halvas olgu selleks siis kodu või võõrsi. Mina olen see, kelle riietel on ikka tatitriip, pisaraloik, pudrulärakas või śokolaadiplekk. Mul ei ole enda jaoks ruumi, sest ma olen kõigi teiste ruum, aga ma ei ole ohver, sest kirjutan sellest siin nii nagu see oli, nii, nagu minul emotsioon kannab. Ma ei ole oma elu ohver…

Võtsin selle õnnetu mahlapulga ja vankri ühte kätte, teise rabasin karjuva ja jäätisega vehkleva Alberti ja läksin minema ning nutsin koos Albertiga… Eemal, teistest eemal, et mitte nende rahulikku pausi rikkuda.

Koju jõudes ronis Freya nelja käpaga sülle ning Latte nügis ennast külje alla oma osa nõudma – mõlemad olid kadedad teineteise peale. Õhtul valvas Freya oma headuses mind sauna ukse ees kui me Albertiga saunas käisime. Jah, Albertiga, sest mul on Albert.

Tegelikult on Albert armas, aga tal on need omad hetked, mis panevad meid proovile. Mind proovile.

Kõik, kes julgevad kasvõi äärtpidi Albertist halvasti mõelda nean maa põhja ja tagasi. Sellised värvid siis tänasest päevast ja siis te veel imestate, miks ma suhelda ei taha.