Albert 5 ja häda
Albertil oli sünnipäev! Väike inimene ootas seda päeva nii väga. Küsisin Alberti käest, mida ta külalistele pakub. Albert vastas väga enesekindlalt: “Kartult, liha, salatit ka, torti…”Albert teadis, et siis tahab ta küünlaid puhuda ning kingitusi saab ka. Mõeldud, tehtud!
Albert loetles, kes kõik sünnipäevale tulevad ning teatas muuhulgas: “Papa ei tule, papa on väsinud.” Jah, papa ei tulnud, kuigi Albert peab oluliste inimeste hulka ka teda, sest näha ju on, et Albertil on ta meeles. Ma isegi ei oska enam vihane ega õnnetu olla – inimene harjub ju lõpuks kõigega, ometigi läheb see korda, sest see on fakt, et ta ei tulnud, ei pidanud oluliseks.
Paar päeva enne sünnipäeva käisin Albertiga psühhiaatri vastuvõtul. Albert oli nii muhe, teotahteline ja vaba, ajas juttu ning tegi teste ning oli parim võimalikust. Kokkuvõte: psühhiaater ütles, et tema pervasiivsed jooned on tõenäoliselt tingitud rängast kõnepuudest ning tegelikult on poiss intellektuaalselt täiesti normaalne. Ikka palju taastusravi: logopeedi, eripedagoogi jne. Meil on plaan koostatud ja asutus olemas, aga meie lemmik tegevusterapeut läks ära ära, füsioteraapia ei pakkunud Eebikule rõõmu, logopeed on uus ja minul ei ole jaksu. Ma nii väga loodan lasteaia peale. Lasteaia inimesed said kenasti Albertiga koostööle ja poisile meeldis nendega koos toimetada. Psühhiaater ütleski, et lapsel peab olema tegevustest rõõmu ja positiivset tagasisidet, siis ei kao tahe teha ära.
Igati ilus tagasiside neljanda eluaasta lõpetuseks.
Eebik oli nii õnnelik ja näha oli, et ta tundis ennast erilisena. Hagen oskas ennast talitseda ja tahaplaanile hoida, kuid nüüd ei suuda enda sünnipäeva ära oodata ja iga päev räägib, et homme on tema sünnipäev. Vaene mees ja vaesed meie, kes peavad seda homset jaanuarini ootama. Eebik viis lasteaeda ka tordi ning tähistas kaaslastega oma sünnipäeva.
Mina muidugi põrusin Alberti sünnipäeval, sest ostsin (!!) poest tordi: Gustavi kultuuripealinna tort. Tegelikult tahtsin torti nimega Albert, aga seda ma ei leidnud ning see kultuuripealinna oma nägi väga ilus välja. Võeh, minule ei maitsenud, ma oleksin ise kordades parema teinud, aga ma ei jõudnud, ei füüsiliselt ega vaimselt. Lasteaeda tegin küpsisetordi ja kaunistamiseks käisin marju ostmas Elvas (!), sest meie enda uhkes Coopis ei ole ei mustikaid, maasikaid, vaarikaid ega muud põnevat. Füüsaleid oli tervelt kaks karpi, aga kui neid lähemalt vaatasin, siis mõlemad olid hallitust täist. Meie kohaliku poega on ikka nii, et kui lähed midagi konkreetset ostma, siis seda reeglina ei ole.
Näiteks tordile säraküünla number viit, küll oli seal kuut ja muud mudru, aga viit ei olnud. Näiteks külma kohvi. Küsisin müüja käest, kas siin seda ei müüdagi. Vastas, et kunagi oli, aga nüüd jah, enam ei ole ja ei müüda. Fragolino ostsin septembris riiulilt viimase ning riiulilt seda enam ei leia. Kui kliendilehtedel on mingitel hitt-toodetel soodukad, siis võib päris kindel olla, et siin poes on heal juhul piiratud kogus (ja kui see otsa saa, siis seda enam ei tule) või siis ei ole üldse. Kui midagi kindlat tahad, siis tuleb see osta linnast. Leiba, saia, kümmet erinevat sorti mett ja soola ikka siit saab, aga jah, meil siin ongi selline “näh” valik.
Tegelikult tulin Albertist kirjutama. Albert on selline hästi jutukas, ta tahab jagada oma kogemusi, talle meeldivad jubedalt raamatud, autod ning lennukid. Talle meeldib väga õues olla, lihtsalt toimetada ja kulgeda, minu külje all elada ja minuga koos olla. Albert kutsub kõiki korrale ja kui ise hakkama ei saa, siis hõikab mulle: “Emme, ütle Aagele!” Hagen ongi tavaliselt see, kes teda kõige rohkem terroriseerib ja siis muidugi Hageni kaksikvend Alexander. See viimane terroriseerib meid kõiki.
Olin eile tööl, tüüp helistab ja kirjutab, kas mängida võib. Kirjutasin vastu, et kui õpitud ja tuba korras on, siis võib. Jah, on, on! Täna stuudiumis: matemaatika kodutöö tegemata. Nagu?! Oeh.
Alexander kaotab järjepidevalt asju: müts, jope, ujumisprillid. Mõned mitmendat korda ja mõni asi jäädavalt. Olen jõuetu. Alexander ainult lobiseb, suu käib ning sealt tuleb kõike ning ma ei jõua jälgida. See rõõm ja energia on midagi sellist, millega mina võidu käia ei suuda.
Tüüp tahtis ühel õhtul mängida rallit: pani mängu kokku, valis kõigile ise tegelased, esimese maailma ja mäng võis alata – kotti sai ja siis kostis karjumist, nuttu ning inimene võttis kaelast enda kõrvaklapid ja virutas need täie jõuga vastu põrandat. Tema tuba on alati sassi, ta ei kuula, ei tee, ainult rahmeldab, kiusab väikeseid, nõuab ja tõmbleb. Ja siis on häda, et ma karjun. Oma tegemistes on ta ise muidugi hästi rõõmus.
Lauri on praegu palju kodust eemal ja on hommikuid, kus viin väikeseid lasteaeda just mina. Juba kell 7 kraabime kolmekesi lasteaia ust ning sealt edasi põrutan hilinemisega tööle. Albert on õrnake ning minu lahkudes tahab 10x kallistada ning muutub nutuseks, Lauriga seda probleemi ei ole.
Nii ongi, et tõmbled vasakule ja paremale, ehkki tahaks lebada liikumatult põrandal.
Palju õnne veelkord minu viiesele Albertile! Vett ja vilet, aga palju siirust, heatahtlikkust ja rõõmu.
Kirjutan harva ja siis ka mitte eriti hästi. Pingutus.