1. september ja palju pisaraid
Septembriga algab igas mõttes uus hooaeg meile kõigile. Suurematel sai läbi koolivaheaeg ning väiksematel lõigati järsult läbi suvi koos kodu ja vabadusega. Vabadusega ükskõik kuna pükstest välja hüpata ja palja peega edasi joosta, vabadusega murule oma junnid jätta…
Albert ja Hagen alustasid oma lasteaiateed uues rühmas – liitrühmas. Lapsevanema soov oli, et vennakesed saaksid mõjuvatel põhjustel koos jätkata ning seda meil ka võimaldati. Liitrühm tähendab siis seda, et seal on lapsed vanuses 2-7 aastat, sõimest eelkooliealisteni välja. Tegelikult võib see mõnele julmalt kõlada, aga minu poistele on see igati mõistlik keskkond. Mulle meeldib, et koos on erinevas vanuses lapsed – see võiks neile tunduda kodune. Igatahes see uus rühm oli võrreldes eelmise aasta omaga nii palju ägedam, et ma võiks suisa ise seal käima hakata. Seal oli nii huvitav, mitmekesised võimalused mängimiseks, rahunemiseks… Näiteks suur plasmalamp kalade ja pallikestega on rusikas minu Alberti silmaauku, kuigi see täna väga tema tähelepanu kogu nutu ja karjumise taustal ei köitnud.
Albert ja Hagen olid kodus kenasti ette valmistatud, aga pisarad hakkasid ikkagi voolama. Võibolla Hagen polekski nii palju nutnud, aga kui suurem vend ees üürgab suurest õnnetusest, siis solidaarsusest nutab ka tema – veri on paksem kui vesi. Albert nuttis ja nõudis koju, tema jaoks oli stress ilmselt uus keskkond, uued inimesed, aga tundus, et õpetaja sai temaga tegelikult päris kenasti kontakti ning mulle öeldi, et kui ma olen valmis, siis võin minna… Eelmine aasta oli see lasteaiaga harjutamine nagu okastraadist läbi tõmbamine. Ma olen ka seekord arvestanud, et võtame rahulikult mõned hetked, aga tundub, et plaaster tõmmatakse seekord kiiresti pealt.
Albert ja Hagen polnud ainsad kes nutsid. Annabel ka.
Annabel tahtis suuri ja lopsakaid lokke. Nagu Jennifer Lopezil, aga minu nägemus oli teine. Mina tahtsin talle teha vahvlilokke ja tegin ka. “Mitte kellegil teisel koolis ei ole,” nuuksus ta mulle nutta. Ja siis tunnistas ta, et tal on hirm, et keegi naerab ta üle, et B klass on jätnud talle jälje. Nii ta ültes… Tänks. Ja see hirm äratõugatud saada endiselt. TÄNKS! Mälu värskendamiseks: Annabel vahetas 2 aastat tagasi klassi ja sai uue hingamise, sõbrad – absoluutselt teise keskkonna, aga haavad on jäänud. AITÄH! Nojah, mis ma ikka, minu trots ja äng ei muuda midagi. Ma tahaks nii halvasti kirjutada, ma tahaks nii õelalt öelda, aga ma ei saa – need tunded, mis tekkisid Annabeli klassi vahetamise põhjustega, ei kao. Ma ei andesta seda kunagi.
Annabeli jaoks on täna oluline päev: üheksandikuna on tal võimalus viia esimene klass käekõrval aktusele ja nautida kaaslaste seltskonda, naerda ühiste naljade üle ja tunda ennast hästi, sest ta on imeline. Ta on armas, siiras, soe, tark, püüdlik, ilus ja hea. Ta on kõike seda, mida mina ei ole. Vahepeal läheb lihtsalt nii…
Ka Sass pisardas: ühed teksased on liiga pikad ja teisel on traksid ning traksidega tema ei lähe, sest siis naerdakse. Ok, kakkusin traksid pükstelt ja edasi oli juba temaga hästi: tüüp tõmbas ülejäänud riided selga ja kadus diivanile multikatid vaatama.
Mina seekord ei nutnud, küll jõuab!