Avameelselt
Pole “aastaid” kirjutanud.
Tegelikult on nii, et vahepeal oli suvi ja puhkus. Sellel aastal käks nii, et veetsin enamus suvest kodus- et teid mitte kadedaks ajada, siis terve juuli, praktiliselt ka terve augusti ning osake septembrist. Kui avatud kaartidega rääkida, siis võtsin ka palgata puhkust, et võimaldada väikestele poistele kodusolekut ning Annabelile hingetõmberuumi.
Minu Annabel sai suvel 17! Minuni jõudis suure hilinemisega teadmine, et ta ei ole iseeneset mõistetav lapsehoidja ning poisid on eelkõige minu, mitte Annabeli lapsed. Jah, ta aitab mind igapäevaselt palju ning üha enam on ta minu tasakaaluks oma terve mõtlemise ning nõuannetega: Annabeliga on lihtsalt väga hea rääkida, sest ta on hinnangutevaba suhtleja ning näeb “asju” teise nurga alt ning vb terviklikumalt kui mina ise ning annab olukordadele teise mõõtme, mida ma ise näha vb ei oska. Ning lisaks aruteludele on ta ka lihtsalt hea kaaslane, isegi siis, kui ta vaikides kõrval seisab.
Olen maru uhke olnud Alberti edasiminekute üle, sest ta on nii tubli! Tegelikult ka on Albert tubli, aga suur tagasilöök tuli septembri alguses, kui käisime kliinilise logopeedi juures. Palusin perearstilt saatekirja, tema probleemi ei näinud ning nii ma siis Albertiga läksingi.
Tegelikult on ju nii, et Albert saab kohe 6 ning kool hakkab vaikselt kuklasse hingama. Ääbiku (Eebiku) sünnipäev jääb oktoobri algusesse ning tegelikult läheb ta kooli seitsmeselt ja saab siis kohe kaheksa. Noh, idee järgi on meil tervelt kaks aastat teha imet.
Kliiniline logopeed tegi teste, vangutas pead ning vuristas mulle ette, kui halvasti on kõik. Mingit osa informatsioonist ma salvestada ei suutnud, aga meeles on see, et tema lauseehitus on 3 aastase tasemel, mingi muu võimekus 3,9a tasemel. Mina näen seda nii, et Albertil on sees kõik olemas, aga mingi lüli on puudu, et see kõik välja tuleks. Igatahes Albertile on vaja palju kõneteraapiat ning kõike sinna juurde kuuluvat. Positiivsena saab välja tuua, et Eebik ise on väga koostööaldis ning rahulik muhe poiss.
Nüüd ongi nii, et kõik Kliinikumi pakutav see tuleb vastu võtta. Oleme Eebikuga alles teekonna alguses ning noh, see see sõit saab olema pikk ja keeruline: palju erinevaid tädisid (ja vb onusid), palju logistikat, aega, rahulikku meelt… Poetasin logopeedile, et meil on kaks aastat koolini aega, ehk suudame imet teha. Ta vaikis.
Ahjaa. Kohalik hambaarst tegi ettepaneku, et kõik kolm poissi korraga vastuvõtule tuua. Alexander tegelikult käib juba korrapäraselt tema vastuvõttudel, Albertiga on ta tuttav ning aeg oli siis ka Hagen ette näidata. Albert ja Hagen said mõlemad saatekirjad ortodondile, sest mõlemal on risthambumus, sealjuures Hagenil on seis päris kohutav. Ortodonti juurde on järjekord paar aastat, aga tegelikult on nii, et mida varem raviga saab alustatud, seda parem, sest siis on jäävhammastel juba õige koht tulemiseks valmis – noh, karta on, et Albertil hakkavad varsti juba esimesed hambad vahetuma. Kliinikumis on aga nii, et, väljaspoolt haigemaja kirjutatud saatekirjaga lapsi vastu ei võeta – seega panin mõlemale poisile aja esmalt Kliinikumi hambaarsti juude, et siis sedasi kiiremini ravile pääseda. Nagu nii nõme süsteem!
Ma ei tea, miks lastel hambumusega nii halvasti läinud on?! Ainukesena on pääsenud neist neljast Alexander.
Nüüd ongi nii, et kalender on täis erinevaid sündmuseid, sealhulgas tööpäevi. Ööpäevas on 24 tundi?
Samas, mis me siis nii väga suvel üldse ära tegime, olime? See aeg ongi kulunud suuresti koju ja nii, et pole absoluutselt tunnet, et oleks puhanud.
Natuke suvest seda, teist ja kolmandat.
Ühe käigu ajal tellis Sass endale lõunasöögiks “naked burger”. Talle pakkus ikka sajaga nalja see naked ehk siis alasti. Sass on tüüpiline 10 aastane poiss, kes juba vaikselt siivutuste peale hõõguma hakkab. Sai siis oma alasti burgeri.
Järgmisel pildil on paharett Hagen, kes pudelis ka paigal ei püsi ja kaks sekundit tagasi restos laua ümber oleks keeranud…
Hagen on meil erinevalt kõigist teistest ka suur loomasõber! Kass Milo on põhiline, aga ära ei põlga ta ka Freyat ega Lattet. Annabel armastab muidugi ka Milot üle kõige, aga otseselt paitama ja nunnutama ta teisi ei lähe. Koerad jällegi hoiavad mind kõigist kõige rohkem. Ei tea küll, miks? Ma arvan, et müsteeriumi lahenduseks on minu juuste värv – machime lihtsalt imeliselt!
Praegu on poistel suuuur masinate huvi ning kõike menetletakse suure põhjalikkusega.
Sass huvitub muidugi ka kõigest muust. Näiteks sai ta sünnipäevaks õnge ning siis tahtis ta pidevalt kalale. vihtusimegi kahekesi kalal käia. Poiss tahaks praegu ka minna, aga ma lihtsalt ei jõua. Nagu lihtsalt…. Ööpäevas on loetud arv tunde, minu ressurss pole lõputu. Pealegi, see õngelkäik on paras rist ja viletsus: tamiil läheb alatihti sassi ja mina olen see kes harutab seda lahti, kalad söövad usse ära, Sass pole sekundiks ka vait ning lihtsalt ma ei oska seda asja. Püüdsin nüüd, 37. aastasena, oma esimesed 3 särge. Ühe pisikese tõin koju siilile söögiks ning teised lasime tagasi.
Sassist ja kalades rääkides jõuan paratamatult koolini. Kooliks hakkasin valmistuma näiteks juba juunis, sest korraga kõike osta ja hallata oleks olnud mõeldamatu, kuid vaikselt siit ja seal toimetades oli täitsa talutav. Sass ju kasvab ning ikka on vaja jalanõusid, spordiriideid jne. Väikeste osas on mul nii vedanud, sest meile on antud palju riideid ning käimasid ja ma ei pea muretsema. Minu ainus ülesanne on luua ülevaadet ja vahetada sahtlite ning kingariiulite sisu vastavalt hooajale ning kasvule.
Ma olen päriselt lõputult tänulik neile inimestele, kes hoolitsevad otseselt ja kaudselt minu väikeste poiste eest! Ikka tulevad asjad koos sõnumiga, et kui ei meeldi, ei sobi, siis anna ära või viska minema, kuid noh, meil läheb ikka kõik üldjoontes käiku!
Sügise tulekuga oli küll nii, et Albert oli oma õueriietest välja kasvanud ning vajas midagi uut, Alberti vana sai endale aga Hagen ning tegelikult on see Alberti vana algupäraselt olnud üldse Sassi oma – vot selline taaskasutus! Käisime kahekesi Albertiga siis proovimas ja vaatamas ning pean ütlema et poisil on maitset! 🙂
Kujutage ette, kui tihti ma pesu pesen. Näiteks nädalavahetusega oli tekkinud 3 korralikku kuivatitäit riideid jagada. Sassile olen lugenud sõnad peale, et näed, see siis on koduriiete riiul, need on kooliks. Mis te arvate, et ta ise jagab riideid riiulitesse ning teeb vahet, mida tasub kooli selga panna ning mida mitte? Naaah… Annabel on üldjoontes ainus, kes jagab matsu.
Lugesin hiljuti, kuidas üks meesterahavas kurtis, et pesumasinast tulevad tagasi üksikud sokid ning näitas siis, kuidas a`la kuuel sokil polnud paarilist – tragöödia. Meil on üksikuid sokke jällegi terve suur pesukorvitäis, sest meil elab kodus juba pikki aastaid sokisööja – et katsu sa nüüd ära elada! Eks me ikka võta mingi aja tagant seda korvi ette ja otsime paarilisi, kuid elu on näidanud, et kümned, vb isegi sajad, sokid jäävad kadunuks. Mina eelistan juba ammu valgeid sokke, et poleks kadu nii hästi märgata. Valgetest sokkidest: Pepcos müüaks ülihäid valgeid sokke hinnaga 2.5e viie paari eest! Nagu päriselt, need ei sooni, on lumivalged, kannatavad pesu ning näevad viisakad välja! Ja olgem ausad, selle raha eest pole ka väga kahju, kui sokisööja tembutamas käib!
Asjadest veel, mis puudutavad. Alles oli e-esmaspäev ning erinevad influencerid jagasid oma leide ja wow ja wow, ja wuhuu… Lihtsalt jäi silma, kuidas mingi duśśigeel maksab “suuuuuuuure” soodukaga ca 16e 250ml ning inimesed ostavad. Üks promob ees ja siis joostakse tormi. Ebareaalne! Pesulehtede eest küsitakse “suure” ale ajal sellist hinda, et… Ma ammu tellin eluks vajalikke tooteid amazonist nt. Kui siin küsib kaupmees 8-9e või suure sooduka ajal suuremeelselt 5+ euri pesulehtede paki eest, siis mina maksan sama toote eest Saksast tellides 3.51, koeratoidu ja kassiliiva hinnavahest ma parem ei räägi, kommi olen samuti tellinud väljamaalt..
Miks ma sellest räägin? Sest see puudutab. Ma ei kurda, kuid teinekord võtab majandamine rohkem energiat kui tahaks. Kui ma saaksin iga korra eest 50s kui mulle “emme” öeldakse, siis ei peaks muretsema, et kust ja mida.
Siit ka üleskutse, et ärge nuumake Eesti ahnet kaupmeest! Juba põhimõtte pärast.
Pildil poisid 5e jäätist söömas. Ulme!
