August

Ma pole siin nii ammu käinud, et salasõnagi oli meelest läinud. Telefoniga on lihtsam, seal on kõik salvestatud ja tänu paarile klikile saavad ka domeeni eest arved makstud, ehkki ma siia enam ei kirjuta kuigi tihti.

See suvi on olnud nii kuradi depressiivne. Ei, ilusaid emotsioone on ka.

Sassil oli sünnipäev! Alexander sai 9! Sassi sünnipäevaks on 21. august. Samal kuupäeval, aga 8 aastat tagasi suri näiteks üks tore inimene, kes vahetult enne oma otsust tõi Sassule ilusaid riideid ja jalanõusid. Vastutasuks pudel veini ja kommikarp. Nägin teda vahetult peale tema surma unes, kui ta ütles, et veini joome teine kord. Sellest on nüüd möödas 8 aasta… Kellaaeg on hiline, sellest ka vb see morbiidsus, aga sellisest asjad jäävad meelde …

Sass sai 9 ja see on fakt. Mitte enam nii väike, aga mitte ka väga suur, poiss soovis sünnipäevaks lõket: vedasime talle korraliku lõkke kokku, vahukommegi oli varutud, aga tuul oli nii suur, et seda ei saanudki põlema panna. Sassi pettumus oli suur. Loodan vaikselt, et ehk annab seda teha 1. septembril ja sellise kooli minemise tähe all. Või siis 14.september, sest siis saab Lauri 44. Ha-haa.

Sass teadis, et sünnipäevaks tahab tema śokolaaditorti vaarikate ja maasikatega – tehtud, kuid maasikaid ma peale ei pannud, lisaks tegin mascarpone torti ka. Sass teadis väga hästi, mida ta sünnipäevaks tahab: näiteks soovis ta endale töökindaid, legosid. Meie kinkisime talle mikroskoobi. See olevat siiani kõige ägedam sünnipäevakingitus üldse! Me vaatasime kõike, mis vähegi kätte juhtus, isegi Sassi küünemusta.

Toa koristamisega on meil ikka keeruline, sest see on alatasa nagu seapesa. Röögin, ei röögi. Röögi asemel kirjutasin külmast kangete sõrmedega hoopis “öögin”.. Noh, tegelikult pole see ka väga valesti nüüd öeldud. Suurest ahastusest saatsin “karistuseks” Sassi maale vanaema ja vanaisa juurde. Strateegiline lüke, sest sellel hetkel oli tal telefon kadunud (sellest räägin hiljem) ja ka muid ekraane seal ei ole, noh, selliseid, kus oleks palju multikaid. Andsin raamatu ja töölehed puhaste riietega kaasa ja adjöö. Ja lõpuks oli hoopis nii, et vanaemal oli laager ning ta võttis sinna Sassi kaasa, seal nautis Sass elu, nakatus metsas käimise pisikuga ning lubas järgmisel aastal uuest laagrisse kaasa minna. Et nagu, ma lootsin, et ta loeb, täidab töölehti ja tunneb ennast karistatuna, aga selgus, et see minek oli rohkem preemia. Vanaemaga polegi ta praktiliselt ju sellist 1:1 aega saanud ja see oli tegelikult karistusena niiii tore ja suurepärane võimalus ilusaid emotsioone saada ja mälestusi koguda, mõlemal.

Vanaema tehtud pildid.

Meie aga igatsesime Sassi. Sass on nagu säde, energia, soojus, rõõm. Ja Sassita pole rõõmu, noh, seda on 1/4 võrra vähem lihtsalt ja see on liiast. Jah, ta võib mind ülepiiriliselt närvi ajada, aga siis on tema ikkagi see, kes mulle jälle lilli toob, mis sest, et suvalist maltsa, aga kimbud on nii armsad ja ikkagi südamega köidetud. Raamatud on ausalt läbi loetud, 1 tööleht kolmest valmis ning tegelikult võib öelda, et ma olen rahul.

Seenel käisime muidugi ka… Sass paneb minu jälgedes: metsas käiakse nii, et varbad saavad sammalt tunda. Ma ei taha mingite kummikute ja ketside juttu kuulda. Üldse, paljajalu on veel kõige parem!

Lauri on platsi ehitanud ja ma ausalt kujutasin ette, kuidas ma koos temaga ennast ribadeks tõmban, aga oh üllatust, Sass ja Annabel on kogu minu töö kahepeale ära teinud. Sellest tööst tulenevalt tahtiski Sass endale töökindaid, sest ilma kinnasteta on kive ikka suht nadi vedada. Ja mina? Ma olen lihtsalt olnud, eksisteerinud. Ahjaa, kaks päeva järjest oli migreen, et lihtsa elu kõrval olen pead valutanud, ja liigeseid, ja selga.

Paar aastat tagasi lasime uue ahju teha. Mina soovisin nui neljaks savikrohvi. Sain. Ahi valmis ja Annabe kallas leso pealt coca-colat alla nii, et savikrohv kenasti maha nirises ja nii see ahi siis mõne aastaga päris näotuks muutus. Võtsin meistriga ühendust, et kuule, palun, teeme ümber. Lubas, et annab teada kui tuleb. Ja siis ühel ilusal õhtul kirjutas mees, et kuule, ma homme tulen. Mulle kasvasid käed ja jalad ning pesin kõikidelt pindadelt savikrohvi maha. See oli nii ropp töö, lisaks siis jäin järgmisel päeval meistrile appi, sest pinnad oli vaja saada tolmuvabaks ning neid pindu koos ahjuga on meil tegelikult palju. Tema siis hakkas vaikselt antiikkrohviga tulema ja mina pesin ja pesin ja jooksin ning. Noh, mees oli arvestanud, et meie juures kulub 2 päeva. Hurraaa, koos saime hakkama päevaga. Ma soovitan teda, kui keegi peaks tahtma remonti teha või siis küttekoldeid lammutada, ehitada, renoveerida. Selline sõbralik, töökas ja hea inimene tundub.

Töö tehtud, meister läinud, ma nagu tolmuingel… kütsin sauna ja nutsin suurest valust. Istusin laval, valuvaigistitest umbes ja nutsin. Võtsin juurde ja üle, kõike ja veel ning istusin laval ja lahistasin nutta ning ootasin, et vares tuleks ja viiks valu…

Jaaaaa, ma tean, emme, selliseid asju EI kirjutata, sest see näitab, kui rumal ma olen. AGA see on elu, minu elu, minu valu ja see tööpäev ahju ja köetavate pindade puhastamise ja kogu ümbruse kasimise ja jooksmisega tegi mulle liiga, nii liiga, et noh, sa tegelikult kujutad ette küll.

Ahi sai ilus, kogu porr sai kenamaks ja ma olen rahul. Ja siis ma küsisin millalgi Lauri käest, et kuidas ta jõuab kõike seda teha, kas tal ei valuta midagi. Noh, lõpuks see peaaegu 44ne ütles, et mõnikord tõmbab kangeks. Nagu, wow! Lauri on ehitanud see aasta lastele mänguväljaku, kaevanud ja vedanud mulda, ehitanud kloostrikividest platsi, aia on ta teinud oma kätega… Nagu… Mul lihtsalt ei ole sõnud. Ja siis ma olen. Lihtsalt. Käin tööl, lihtsalt. Selline “lihtsalt Kersti”.

Teatris käisime ka Lauriga. Ma nii väga ootasin “Päikesepoisid” etendust ja ma nii väga pettusin selles. Ma ei teagi, võibolla on mul süütenöör lühike, aga võibolla ma ei viitsi enam mingit jäppimist kuulata, vaadata, taluda. Esimese vaatuse pidasime vastu, Lauri ütles, et piinlik, mina ohkasin ja tänasin õnne, et vaheajaks lauda ei broneerinud ning läksime hoopis kahekesi sööma. Punkt. Vähemalt saime tükist ühtmoodi aru ja see on juba väärtus, sest ma olen alati arvanud, et me oleme väga erinevad inimesed, aga selle 16 ametliku abieluaasta jooksul oleme vist suht sarnaseks kasvanud. Vist.

Sassi telefonist ka: see oli kadunud. Isegi otsinguga ei andnud helisema panna. Ja siis mul koitis… Pistsin käe sügavale Sassi kappi voodiriiete vahele ja udistasin natuke. Käes! Tuleb tunnistada, et Sass seda ära ei kaotanud, mina peitsin, ilmselt jälle mingil põhjusel ja seda siis sellisel kujul juba teist korda. Esimest korda “unustasin” Sassi telefoni kööki kõige kõrgema riiuli peale ja siis süüdistasin jälle poissi, et tema on ära kaotanud. Aga Sass ostis enale uue telefoni, enda taskuraha eest. Millise? Nothing CMF Phone 1. Uus tulija, Eestis seda ei müüa, Saksast tellitud. Ega ta ise ju jaga neid asju, aga me mõtlesime, et prooviks ära, arvustused on positiivsed ja noh, miks mitte. Väga ok telfon on tõesti, aku on suur, ekraan ja värvid on ilusad ja kaamera on väga hea, selfisid teeb imeilusaid ja tagumine kaamera on lihtsalt super. Minule meeldib, vabalt võiks endalgi selline olla. Las siis olla Sassil, tahab põhiliselt muusikat kuulata ja kasutab helistamiseks. Mul muidugi piirangud ka peal. Ikkagi 9 aastane ja poiss veel ka.

Annabelist. Annabel on praegu laagris. Reaalgümnaasium korraldab kõigile kümnendikele laagri, programm on tihe, aga huvitav ning soodustab lõimumist. Hurraaa, 1.septembril on aktus ja esmaspäevast läheb õppetöö lahti. Kooliasjad on ostetud. Mõlemale. Annabeliga Sportlandis käik oli ulme. Ta ei ju vali. Ta ju ei tea. Lõpuks istus riietuskabiinis ja mina vedasin talle tuimalt riideid ette. Ei olnudki nii piinarikas!

Annabel käis juuksuris ka, et kooliks värske välja näha. Ha-haaa… Mina isiklikult selle juuksuri juurde ei läheks, aga ok, Annabel on mul mõistlik ja ei vali. Olgu, mida ma kritiseerin, ise olen nagu tuust… Õnneks on lapsed mul armsad.

Liiva püksi… 🫣

Mina käin tööl. Nagu… Jah. Tööl.

Väikesed poisid ootavad lasteaeda! 2.septembril lähevad uude rühma, õpetajad on samad, aga maja on uus. Nii äge, poistel on avastamisrõõmu ja jälle palju emotsioone.

Albert magab nüüd meie kaisus ja Hagen “suure poisi voodis”, sest tema on ikkagi suur poiss. Alguses oli tore, sest Albert ei laiutanud ja oli selline nunnukas, aga nüüd on ta veel hullem täheke kui Hagen ja siis üritab see “suur poiss” veel ka öösel paar korda üle minu ronida, et kaissu saada. Eile olin maganud öösel 2 tundi, sest esiteks ei jää ma ise magama ja kui lõpuks jään, siis mul on üks peaaegu viiene täheke, kes mööda voodit ringi rullib ning siis üks kolmepoolene, kes niutsub ja vähkreb ning siis mul seljas turnib. Lõpuks olin mina see suur poiss, kes suure poisi voodis kägaras und ootas. Tulin õhtul töölt ja magasin.

Elu on lill. Vist.