Elu,  Lapsed

362

Alustasin varakult ning soovisin ennast töölt vabaks ja eemaldasin sotsiaalmeediast vähetähtsa kuupäeva, et inimesed ei teaks millestki sellisest mida ma ei taha, et teatakse – minu sünnipäev. Ma pole kunagi armastanud seda päeva, lapsena kindlasti, kuid täiskasvanuna mitte. Üllaltavalt paljud siiski teadsid ning tähelepanu oli rohkem kui oleksin osanud oodata.

Annabel joonistas mulle sünnipäevaks sellise kaarti… Lubasin ära raamida!

Sass kirjutas aga minust luuletuse.

See viimane sõna luuletusel on “kasepuu”.

Järgnevaks 362-ks päevaks on nüüd igatahes selle asjaga korras. Lubasin eile avalikult, et edaspidi hakkan külalistele pakkuma ainult kooki, sest seda mulle teha meeldib ja kohvi. Sünnipäev peaks olema rõõmuks, mitte peavaluks ja stressiks. Pahisesin eile mööda kodu ringi: “Ei enam, ei enam,” sest käed tilkusid marinaadist, terrassi pealt tuppa liikus marinaadirada, kartul ootas koorimist, salat lõikumist, laud katmist jne. Ja ma ei nautinud olukorda. Lubasin kodustele, et kui järgmisel aastal peaksin olema meelt muutnud, siis võivad nad mulle meelde tuletada eelmisel aastal lubatud.

Külaliste üle on mul alati hea meel, omadel tingimustel veel eriti, aga külaliste üle on mul hea meel ka siis, kui nad tulevad mõnel teisel juhul, mitte siis, kui tähelepanu keskpunkti olen asetunud mina. Minu sotsiaalsed oskused on puudulikud ja ma lihtsalt tunnen, et ei oska sellistes olukordades õigesti käituda ega olla. Selline ma juba kord olen.

Näiteks on meie tutvusringkonda lisandunud mõned uued inimesed, kes tegelikult ei ole uued, kuid miskit oli vahel, et lasta anda neil meile endile ja meil neile võimalust ja ma ei olnud piisavalt suur, et astuda ise see esimene samm, pigem olin avatud eelarvamustele ja eemalolekule. Ja siis ma mõtlen, et mis oleks, kui minule väga lähedal seisev inimene oleks olnud omal ajal lubanud kujundada arvamust minust mõnel teisel, et kui toredad inimesed oleks siis puudu ja elul oleks hoopis teised värvid. Oleks Oleks olemas… Lihtsalt hea õnn, et elu on läinud nii nagu see on läinud ja ma olen tänulik.

Ja kui olulised on inimesed, et oleks võimalust jagada oma rõõmu ja muret, et olla see, kellele jagatakse, et elada kaasa teiste edule ning olla osake millegist suurest. Ja siis mõtlen suure pahameelega, kuidas ma ise olen olnud see, kes tõukab eemale, laseb eelarvamustel kujuneda ja kujundab neid ise. Selle 37 aasta jooksul ei ole ma saanud selgeks spontaansust, aga ma oskan olla imelik kõigis selle erivormides ning nii ongi, aga ma olen veelkord tänulik neile, kes suudavad mind võtta sellisena nagu ma olen.

Siia vahele üks nali autocorrectist. Võibolla olen sellest kirjutanud, aga ma ei mäleta ja siis parem panen juba mitmendat korda kirja, kui et jätan üldse kirjutamata. Saatsin tööalaselt mõned küsimused messengeri vahendusel ühele anestesioloogile ning siis kõige viimaseks küsisin: “Kas hemisfääri võtame ka?” Ja vastust enam ei tulnud. Sügasin lõuga ja vaatasin enda kirjapandut. Autocorrect arvas õigeks o asemel hoopis i panna ning nii saigi põigatud meditsiinist geograafiatundi.

Mulle on väidetavalt tööl kunagi hüüdnimeks pandud tudish-piip, siis keegi on minu kohta öelnud chupachups, et vabalt võiksin ma nüüd ka hemisfäär olla. Aga tegelikult ma ei usus sellest inimesest sellist õelust, et ta kasutaks sellist õnnetust nii kurjasti minu vastu ära.

Vahepealsest ka. Olen kirjutanud, aga jätnud jagamata, sest ma ei taha kõike jagada ning siis jälle arvan, et jagatav on lapsik ja naeruväärne.

Näiteks Alexander ostis endale taskuraha eest uue ratta, sest arvasin, et enda taskurahast sellise suure ostu tegemine õpetab talle asjade väärtust. Rattast tunneb ta suurt rõõmu, aga ma ei tea, kas ta teab tegelikult ka selle väärtust – eks aeg näitab.

Albert sai endale ka uue ratta. Väike inimene soovis endale punast ratast ning kui nägin sellist sõiduriista, siis tõin selle ka koos Alexanderi rattaga koju. Albert keeldus muidugi kiivrit pähe panemast ning esimese tiiru tegi uue sõiduriistaga hoopis Hagen.

Hagenile meeldib kiiresti ja kaugele põrutada siiski rohkem oma jooksukaga ning ka Albert on saanud oma võimaluse sõita enda rattaga. Tuleb tunnistada, et Albert sai päris kiirest aru, kuidas need jalakesed pedaalidel tööd tegema peavad, aga julgestuseks vajab ta minu kätt enda seljal. Viimane kord lasi ta vändakestel päris kiiresti käia ja minusugusel vanainimesel oli vaja teha paar kiiremat jooksuliigutust. Albert oli muidugi maru rahul.

Kas väärib kirjutamist, et soetasin endale ka ratta? Tegelikult selle valikul lähtusin ka Laurist, sest ehk tahab temagi minna suvel tiirutama ja vaevalt ta tahaks istuda korviga naisteka lenksu taha… Minul on aga ükskõik ning sellest tulenevalt tõin koju meesteka, alumiiniumraamiga hübriidi. Sõitsin sellega 20 m aias, ronisin maha ja teatasin Laurile, et mina selle sadula peale oma tagumikku rohkem ei toeta.

Tegelikult oleks vaja korralikud püksid osta, et nii valus istuda poleks, aga samas pole ma üldse kindel, kas põlved sõita lubavad. Ma võin ju ette kujutada küll, kuidas ma hakkan sellega kilomeetreid koguma, aga teisalt pole ma üldse kindel, et selleks võimeline olen. Mõtlesin siin suurelt, et võtan eesmärgiks mingi maratoni läbimise, aga siis tekib küsimus, miks ja mida. Ja milleks?

Kas väärib jagamist, et käisin koos Annabeliga juuksuris ning lasime endale mõlemad teha keemilised?

Keegi torkas, et kui laps soovib tätoveeringut, kas siis ka laseksin. Jah, see on tema keha ning kui ta ikka väga tahab ja enda (tasku)rahast selle teeb, siis palun. Ma teeks ka, aga pole veel suutnud otsustada, kuhu. Mulle on alati sümpatiseerinud Alice`i imedemaa kellaga jänese tegelaskuju, sest see on kuidagi nii südamelähedane – võibolla seetõttu, et mul on terve elu olnud kiire, terve elu on aega vähe ja ma ise olengi üks jänes, võta seda siis minu tagasihoidliku olemise või siis sellena, et olen sündinud märtsis. Märtsijänes või nii. Et jah, tätoveeringud, keemilised, lisakõrvaaugud jne ei tee kellelegi kurja. Ma vist kirjutasin, et teised kõrvaaugud tegin lapsele ise…

Elu on õpetanud, et ütle, kui on öelda midagi head ja ole vait, kui head öelda ei oska, kiida, tunnusta. Mulle kohutavalt meeldivad ühe inimese tätoveeringud ja ma ütlesin talle seda, loodan, et sai aru, et mulle päriselt ka need meeldivad. Ta on lasknud endale käsivarte peale metsa ja metsloomad tätoveerida ning see on nii ilus, juba see teostus ja idee ise on tõeliselt vaimustavad, nagu tõeline meistriteos! Noh, tegelikult on ta ise ka väga sümpaatne ja tore, tark ning intelligentne, aga seda ma talle ütlema ei hakka, sest noh, ma võin ju olla imelik kõigis selle erivormides, aga nii imelik ma nüüd ka ei ole, et ütleks täiesti tühja koha pealt, et jou, sa oled nii tore.

Siinkohal arvan, et võiks vähem eelarvamusi olla ükskõik millest lähtuvalt, anna võimalust ja ole avatud ning kui seda kuritarvitatakse, siis tee sellest omad järeldused.

Mis veel? Albertile meeldib väga värvida. Ta on nüüd 5,5 aastane, aga tal pole välja kujunenud juhtiv käsi. Noh, tegelikult juhib teda ilmselt ikka parem, või siis ka mitte, aga lihased väsivad kiiresti ja siis ta vehetab käsi. Vb saab temast mees, kes kirjutabki mõlema käega, ja mis siis.

Hagen aga armastab endiselt üle kõige oma kassi, tegelikult küll Annabeli kassi, Milot ja Milo armastab teda ka. Uskumatu, kuidas üks kass lubab ennast tassida ja näppida ühel nelja aastasel. Muidu on Hagen ka tohutult häälekas ja väga jutukas. Nojah, tal on vist suur adenoid, ootame järjekorras ja vaatame, mis ja miks.

Siin ja praegu on aga Hagen puruhaige. Eile oli palavik 38.9 ja väike inimene oli nii läbi, et tegin talle viinasokke ning toppisin talle ravimeid eest ja tagant, köhib ja ikka igas mõttes jackpot! Oleme siin Lauriga ära jaganud, et kes ja kuna kodus saab olla ja tegelikult saame päris rahumeelselt ülesanded jagatud. Mul on nädala alguses muud kohustused, Lauril jälle nädala teises pooles ja nii meile tegelikult “sobibki” haige lapsega kodus olla.

Hagenil oli külm ja ta otsustas ennast kerra tõmmata põrandakütte peale. Meil ei ole külm, aga tal on palavik…

Läbin praegu koolitust lõputööde juhendamisest ning tunnen, et mina ei taha kedagi mitte kunagi juhendada, sest see on nii suur vastutus nii enda kui ka teise ees. Kohati tunnen, et juhendaja peab nagu lasteaiakasvataja olema, kes kontrollib ja õpetab ja parandab… Ma ei taha. Mingi vastutus peab olema üliõpilastel endal, et juhendajana ma ei saa ega taha tema eest näpuga järge ajada juhendites ja viitamist kontrollida. Samas erialaselt olen ma nii tuhm, et mis kuradi juhendaja ma sisu poolest oleks? Kui lõputöö saab halva tulemuse, siis vaadatakse ju ikka ka juhendaja poole ja ma ei taha olla halb, sest mul on põhimõtted, et ma ei tee seda ja teist ja tegelikult pole ma pädev ka kolmandas. See koolitus saab teisipäevaga joone alla ning minul on nüüd teadmine, et ma ei sobi.

Kuna kevad on ametlikult alanud ja rediski külvatud, siis püüdsin pildile ka meie neljajalgsed karvapallid, kes mulle sünnipäevakingiks põrandad öösel täis s***usid.

Latte, 7a.
Freya, u 3a. Freya on alati valmis jahtima ning sööstma. Pildi ahistab ta Milot, kelle käest ta tegelikult armurult ise peksa saab…

Siinkohal tänan ma inimesi, kes mind meeles pidasid, tulid ja olid – mul oli niiiiii tore!

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga