2024

Kirjutamissoolikas läks katki, see on võibolla et selle aasta teise poole kõige suuremaks muutuseks. See aga ei tähenda, et meil midagi põnevat või igavat ei juhtuks.

Muidugi kerkib taaskord teema, kas peaksin üldse jaga, sest ka need inimesed, kes peaksid muidu huvi tundma (aga ei tunne!), rahuldavad siin lugedes oma vajadused. Ma ei pressi peale ei ennast ega meid, seetõttu ring on koomale tõmbunud ning ma enam ei jagagi kõike – ma ei jõua ja ei taha. Loomulikult, meid on liiga palju, et huvi tunda.

Meie selle aasta suurimaks projektiks oli majaesise ehitus: kiviplats ja aed. Ning muigugi minu kinnisideeks kujunendud mänguväljak! Lauri oli mõistus ning Annabel, Alexander ja mina tööjõuks. Lapsed vedasid kive ette, mina lasin mõned kruvid ning tegelikult kõige suurema osa füüsilisest tööst tegi ikkagi Lauri. Kuidas siis sellega läinud on? Aed on valmis, kohutavalt madal muidugi, aga seetõttu, et tänav ise on meie krundist nii palju kõrgemal, et ikka näeb üle, aga tegelikult vinguda ju ei saa, sest nüüd on vähemalt mulje esinduslik.

Mänguväljakul lustitakse mängida veel praegugi, detsembri lõpus. Liivakast on kõige suuremaks tõmbenumbriks! Kui tuppa tulles on Hageni ja Alberti riided mustad valdavalt pepu pealt, siis Alexander kaevab liivakastis peadpidi, sest kõige mustemaks on tuppa saabudes miskipärast müts. Müstika! Suviseid pilte.

Alexander on täiesti imeline poiss, kui arvestada tema soovi oma väikeste vendadega mängida! Kräunutamist on vähemaks jäänud, sest tittedest hakkavad saama vaikselt inimesed, eriti fännab oma suurt venda Albert. Alexander võib vabalt terve päev leiutada erinevaid mänge ja seeläbi hoida väikseid tegevuses. Tänu Sassile on Annabelil jällegi rohkem aega iseendale. Sass muidugi naudib Hageni ja Albertiga koos toimetamist. Albert on päris arukaks poisiks kasvanud, juttu ja fantaasiamänge tuleb nagu Vändrast saelaudu ja eks see teebki temast juba ka toredama kaaslase.

Üldiselt läheb Alexanderil koolis kenasti, isegi lugema oleme ta saanud – see on nagu win! win! win! Raske on tunnistada, et tegelikult pole ka mulle kunagi lugeda meeldinud. Valetan, sest mind paeluvad lühikesed jutud, nagu näiteks muinasjutud ja tõsielul põhinevad seigad. Minu lemmikraamatuks on endiselt Villu Parveti “Elu pärast surma”. Ma ei jõua paksusid raamatuid lugeda, sest huvi kaob ja üritan kärsitult mõistatada, milles point. Eks ma olen Sassiga ikka väga sarnane, noh, Sass ongi minu poja.

Õpetaja sõnul on Sass koolis superluks poiss – mõnus kaaslane, kes on heatahtlik, arvestav ning hooliv.

Sellele vaatamata saab ta kolakat ning inetuid sõnu. Viimati võtsid kaks poissi ta kooli garderoobis rajalt maha, hakkasid kordamööda kinni hoidma ja kägistama, lisaks privaatsesse piirkonda lööma. Üks hõikas enne aktsiooni: “Hakkame nüüd kägistama Alexandrit ja tapame ära!” Loomulikult aeti tagasi, ei mäletatud ja lõpuks tunnistati üles. Fantaasiamäng käis seal päris korralikult. Kui käitumismustrit tervikuna vaadata, siis selge on see, et Alexander ei ole koolis probleemne, talle ei ole omased sõnad, mida püüti talle omaseks teha ning ta ei tee esimesena asju, mida talle püüti kaela määrida. Enesekaitse on lubatud, või siis mitte? Tegelikult on esesekaitsega nii, et lõpuks võid veel ise süüdi jääda.

Sunnin lapsi vastu tegema, aga keelan ise alustada. Olen õpetanud Sassi, et hammusta enesekaitseks. Suu on teadupärast must koht ja korralik hammustus paraneb tõenäoliselt tüsilikult. Kui selja tagant kinni hoitakse, siis hammustada vist ei õnnestu ja tegelikult on Sass hirmus pehmo ka. Olen õpetanud teada teatud kohta teravat ja tugevat lööki andma, et oleks lootust luu murda, aga ka selleks on ta liiga arg. Lõpuks on ikka nii, et enesekaitse eest jääd süüdi ja saad veel karistadagi. Praegu on kokkulepe selline, et …

Annabeliga oli põhikoolis mingi hetk keeruline, sest kuidas tegeleda vaimse vägivallaga, kui vägivalda nagu polegi, on ainult ignomine ja üksildus. Vastu teha vist ei anna, kui süüdistati fleksimises, sest laps sai diagnoosist lähtuvalt breketid, siis kuidas kaitsed ja kuidas võitled üha suureneva üksildusega? Minu strateegiast võidelda sai hoopis põgenemine ja see oli õige. Sassiga põgenemist ma ei plaani, aga võitluseks olen valmis. Mõlemad on Annabeliga pehmod, Albert tundub olevat samasugune. Albertile pane juurde veel tema teistmoodi kõne ja saadki kokku hea materjali narrimiseks. Olen valmis võitluseks igal rindel. Tegelikult kogun jõudu, sest tass on veel praegu nii tühi, et põhjagi pole all. Ilmsestuseks sellele tunnistan, et pole uuel hooajal Albertiga taastusravis käinud. Niiiii halvasti, aga ma päriselt ka ei tea, kuidas ja mismoodi sellega ree peale tõmmata…

Albert on meie peres see, kes ei valeta. Hagen on jällegi kõige suurem valevorst, kes kõik oma patud Alexanderi kaela veeretab. Kui tekib vajadus teada saada, kuidas tegelikult juhtus, siis tuleb küsida Alberti käest ning siis on selgus. “Hagen tegi, Hagen lõhkus,” ning Hageni kaeblikest silmadest lõppevad hetkega pisaratejõed ning jalakesed viivad vennikese kibekiirest peitu – teab küll, et valetada ja lõhkuda-laamendada ei tohi, ometigi teeb seda ikka ja jälle. Täna näiteks tõmbas Annabeli toa ukse nurgast kipsilt paberit maha… Trepi juures viskas (?) autoga (?) seina sisse, nüüd on seal auk ja auku lapib wc paber.

Praegu ootab Hagen aga üle kõige oma sünnipäeva. Kõige keerulisem oli peale Alberti viieseks saamist, kui Hagen ainult vatras, et homme on tema sünnipäev ja torti saab ja kingitusi ning külalised tulevad ning see jutt kordus päevast päeva ning mitmel korral päevas. Nüüd sügeleb ta taas, sest jõulud tõid kingitusi ja keegi süstis talle teadmise, et varsti on tema sünnipäev. Hagen nühib ennast mulle sügavale sülle, vaatab teravalt silma ja seletab täie tõsidusega, et homme on tema sünnipäev ja siis saab tema kingitusi ja teised ei saa. Hagen on üldse jube sügelis, kes mulle ennast ka tihedalt külje alla magama pakib, ikka nii, et seljad vastamisi või siis nühib ennast öö jooksul ninapidi roietesse nii, et kuku või voodist alla. Täna oleks näiteks sedasi juhtunud…

Õhtuti on üldjuhul jube raske poisse magama saada. Võibolla on nad ka üleväsinud, aga kuna minul on raskusi uinumisega, siis istun ise ka suhteliselt kaua üleval ning nemad koos meiega. Röökimist ja kisa ei ole, on lihtsalt toimekad hilisõhtud. Üleüldse on karjumist vähemaks jäänud, see on asendunud suure jutuvadaga ning teineteisest ülerääkimisega. Albert ütleb kenasti: “Oota, praegu räägin mina emmega!” Juhtub ikka, et Alberti rahulikku ütlemist keegi ei kuule ning seda tuleb ülejäänutele korrata…

Annabelist pole sõnagi. Ta on nii suureks inimeseks kasvanud, nii arukas ja mõistlik, nii armas ja hea. Ta soovib rääkida ja väärtustab endiselt perega koosolemist. Tunnetan, et ta tahaks rohkem soojust ja seda 1:1 aega. Mõnna (see on ta hüüdnimi!) lootis nii väga, et puhkab ennast vaheajaga välja, tal oli nii palju plaane lugemiseks, arvutiga mängimiseks, joonistamiseks, aga tundub, et kõike vist ikka ei jõua nii palju nagu tahaks. Oi, kuidas ta “lõhub” klaverit mängida ja mina olen rõõmus, sest muusika on üks viise ennast maandada ja ma olen õnnelik, et Mõnnale on saanud muusika lähedaseks kaaslaseks. Tunnistas, et ta ei tahtnud jälle lisa-aasta klaverit muusikakoolis, aga nüüd on ta väga rahul, et siiski oli sunnitud minema. Tal on väga (!) tore erialaõpetaja ning nüüd mängib ta lugusid, mida ise tahab – ta naudib! Tõenäoliselt jätkame ka järgmisel aastal. Koolis läheb tal kenasti, tundub, et neil on päris vahva klass, ühistegevusi on palju, aga ka õppida on ikka omajagu ning vajab pingutamist. Eriti keemia, sest põhikoolis oli neil õpetajaks keegi, kes lihtsalt kohalolemise ja naeratamise eest häid hindeid jagas. Piltlikult öeldes, eksole. Nüüd tuleb tublisti pingutada.Ülekõige soovin talle parimat, et elu hellitaks!

Jõuludest saati on poisid kodused, tegelikult ma ei näe võimalust, et nad uuest aastast kohe lasteaeda läheks, sest nad köhivad ja ninad on tatised, eks pean Laurile mõtte nendega hoolduslehele jäämisest maha müüma. Hurraa?!

Saamegi ehk koos rohkem mängida! Sassile tõi jõuluvana koolis kingituseks ühe toreda mängu, seda oleme nüüd igal õhtul koos mänginud. Mina võitsin esimene kord suure koba peale, teised korrad on jäänud parimatele. Igatahes soovitame soojalt!

Ma loodan, et uus aasta tuleb parem, kindlasti tuleb, peab tulema. Soovin, et lilled õitseks ja aed kannaks – nii nagu me seda loonud oleme. Ootan, et varsti saaks näpud mulda lüüa ja põnevate sortide seemneid külvata. Unistan uuest kasvuhoonest, see tuleb, aga mitte see aasta, aastate pärast, aga tuleb. Unistan mõnest toredast asjast veel aeda, et oleks mõnus lastega ja lasteta seal lõõgastuda ja aega veeta. Ha-haa, ääremärkus: soovisin väga võrkkiike, lõpuks ostsin ja polnudki nii rõõmus ja õnnelik kui arvasin, et võin olla. Noh, nüüd on see igatahes olemas.

Mida veel tahta? Lihtsaid asju, elu. Olen tänulik hommiku eest, naerukilgete ja jutuvadina eest, inimeste ja emotsioonide eest. Ootan päikest ja muru rohelust, õunapuuõite valgust ning esimesi aprikoose? Ja rahu, kõige rohkem soovin ma rahu, et ei peaks võitlema, kaotama ja võitma, otsima ja leidma. Soovin lihtsalt küttepuid riita laduda, muru trimmerdada ning paljajalu mööda sammalt lipata. Kevadet ootan esimese äikese ja rohetavate puudega- seda kevade lõhna, suve ootan soojade ilmade ja päikesepaistega, uut sügist oma värvide ja viljalõikuse lõhnaga, uut talve paksu lumekatte ja täiskuuöödega.

Automaksu ei oota.

Paremat uut kõigile!