Mina, Albert ja 2 tassi kohvi
Kell on pea-aegu kuus. 6.20 on äratuskell, aga minul on “Wendsday” teine episood juba vaat, et vaadatud. Pettumus Annabelile- talle meeldib seda ja “Sturm der Liebe” minuga koos vaadata. Ei mingeid kommentaare.
Käisin Albertiga lastekliinikus. See ei olnud valik, see oli miski, mida ei saa valida. Albert seekord ei karjunudki väga palju, ainult siis, kui keegi võõras ähvardas oma kohaloluga lähedale tulla, et progress seegi… Veel oli Albert kohutavalt häiritud kampsikust, sest sellel olid nööbid ja talle ei meeldinud see. Juba kodus üritas seda seljast kakkuda ning jätkas vaikselt ja sihikindlalt selle tegevusega ka haigemajas.
Peale traumeerivat kogemust tahtsime Alberti sööma viia, aga Lõunakeskuse CHI töötajad ei suvatsenud poole tunni jooksul isegi tellimust võtma tulla. Ma olen nõus ootama toitu, aga mitte seda, et keegi mind teenindaks. Leti taga oli just kui rahvast, aga kedagi polnud tööl… Pakkisime uuesti Alberti riidesse, teenindajast möödudes tänasin viisakalt maitsva toidu ja imelise teeninduse eest. Viisakas inimene ikkagi, mis sest, et toitu ei olnud ja teenindust ammugi mitte. Kahju, et Albert jäi ilma. Kui keegi mõtleb, et kah asi, siis vaat ei ole nii, see oli oluline, et pakkuda väikesele inimesele ka midagi teistmoodi, midagi toredat, vaheldust… See arstide juures käik ei ole lihtne ei talle ega minule.
Mul oli reaalselt nii paha tuju pärast, et… Ma tean, et on hetki, kus ma ei suuda olla inimene, valitseda oma emotsioone ja siis ongi nii, et anna mulle põhjus, kas või see kõige väiksem ja tühisem ning lähebki lahti. Hirmus inimeseloom, eksole. Ma ütlen üht: enne, kui mind hukka mõistad, tule ja kõnni minu mokassiinides. See siin ei ole päris filtrita tegevus…
Annabelil oli juba üleeile plaan paigas, et ma lähen koos tema ja Sassiga uisutama. Nõos on miniarenast saanud võluväel uisuväli ning spordikool laenutab uiske. Nad käisid kahekesi uisutamas ja jube tore idee tekkis, et mina ka koos nendega. See käik oli algusest peale hukule määratud: küll ei leidnud ma uiske ning siis ei saanud uiskude klambreid kinni. Ma ei tahtnud sinna algusest peale minna, mul oli nii halb tuju ka veel otsa, et ….. Ma ei teagi, kas oleks saanud paremini? Jah, urisesin veel ka, et ma pole kunagi tahtnud uisutama tulla, ma ei oska korralikult uisutadagi… Ok, laste eest on paha tunne, nüüd vaatasin veel “Wendsday” osa ka üksinda ja ongi kõik halvasti. Kõik.
Tegelikult tuleks minna võtta nüüd see teine tass kohvi, siis võiks vaikselt minna hambaid ja nägu pesema ning ennast inimese moodi välja nägema vormida, et siis vaikselt tööle sõuda. Ja ehk jõuab selle kolmanda tassi kohvi ka veel teha, et peita unevõlga…
Viimane pilt siia ka väikesest Albertist. See on tehtud üleeile, kui suunasin Hageni eemale ja Albert sai üksinda ilma sateliidita rahulikult tegutseda- talle meeldib vaikselt asjatada, talle meeldib, kui temaga 1:1 mängida, raamatuid vaadata, või lihtsalt istuda ja olla. Täna hommikul (öösel), midagi kelle 4 läbi ronis ta mulle kaissu, sättisin tekki, tegin musi ning nii ta siis jäigi häälekalt mulle kõrva hingama… Oligi aeg ärgata.
