Insult, ae, ma olen kodus. Alexander tuleb ning poeb sügavale põue ja kallistab hästi kõvasti. “Aitäh emme!” “Mille eest?” “Et sa mu toa ära koristasid…” “Miks sa seda ise teha ei võiks?” “Mul on päevi, kus ma tahan koristada ja siis neid, kus ma ei taha.” “Lihtsalt neid päevi, kus sa tahaksid koristada pole veel tulnud?” Alexander hästi vaikselt ja tagasihoidlikult: “Jah…” Insult, ae, ma lahtusin selleks korraks maha, ära veel tule, vara veidi, kuigi ma juba ka vaikselt keskeas. Aga… Olen Alexanderit viisakalt PALUNUD kahe nädala jooksul juba tuhandeid kordi. Mina ja viisakalt? Jah, karjumine ei aita, aga ei aita ka viisakalt palumine, vaikselt käskivas kõneviisis suhtlemine, meelitamine ning…