Emotsioon

Kurb on olla…

Laste pärast ei ole kurb olla- nad on toredad, nad on võimatud, nad on lärmakad ning nad on südamlikud ja ägedad. Nad on armsad… Kadedad on ka. Ha-ha-haaa…. Albert hoiab kiivalt enda klotse- talle meeldib neid torni laduda ning ta pole just aldis vennaga oma asju jagama. Tegelikult on ta lahke poiss: alles toppis mulle ükshaaval vaarikaid põske ja söötis saiaga nagu linnukest. Mina olengi see rasvatihane, kes sööb pekki ja saia. Tegelikult ikka jagatakse asju, aga eks meil kõigil ole ju midagi, mille hoiaks ainult endale. Jäingi mõtlema, mida ma ainult endale hoian… mul vist polegi midagi. Ahjaa, lapsi hoian endale ja eriti neid kellelegi hoida ei raatsi anda. Ei usalda.

Usaldus usalduseks, aga tegelikult oli täna hommikul näiteks nii, et Alexander jäi lasteaiast koju, sest ma magasin sisse. Kõige uskumatum olukord minu elus: ma ei kuulnud äratust, mis oli suisa kahel korral lärmi löönud ning ma ei ärganud ka Annabeli raputamise peale. Annabel ütles, et oli mind äratamas käinud ning raputanud paar minutit. Miks mina midagi ei tea? Ju siis on unevõlg nii suur… Mis ma öösel tegin? Ma mäletan küll: iga Hageni liigutuse ja piiksu peale ärkasin. Reaalselt olen nii väsinud, et oleksin valmis püstijalu magama jääma, kui mulle ainult see võimalus antaks….

Üleeile tegin haleda lennu: naabrinaine tuli Albertile õnne soovima ning ma jooksin talle ummisjalu vastu. Jajah, ei jooksnud ma midagi, aga läksin terrassile vastu, pimedas. Kusjuures, lubasin peale seda lendu, et vahetan lambil pirini ära, aga noh, vahetan seda tänaseni. Äkki täna ikka juhtub ime ja lambil saab pirn vahetatud. Pime oli ja mul seal üks lillepott. Muide, Marge, see oli see pott, mille kevadel Sina mulle tõid… Igatahes komistasin ma sinna otsa nii, et mu niisama töllerdavad ihuliikmed tegid haledaid lennuliigutusi ning nii õnnetult, et õlaliiges sai vähe pihta. Vähe on vist tagasihoidlikult öelda, sest see oli niisugune valu, et kõik need rumalad sõnad, mida ma vähegi teadsin.. Kõik, kes kuuldeulatuses olid said ka teada. Õnneks olid lapsed toas. Käsi liigub, aga piiratult ning liiges valutab ja loksub veidike. Emosse minna ei tahtnud, aga eile ikkagi tundsin õhtuks, et võiks vist ärakäia, aga ma ei suutnud… Mul õnneks on valuvaigisteid. Te ei kujuta ette seda kokteili. Eelmise postituse kirjutasingi läbi valu ja -vaigistite udu, sellepärast see selline pisut kentsakas välja kukkuski. Igapäevaselt ma kokteili siiski ei tee, ainult siis, kui enam tesitmoodi ei saa, siis… Ma olen nii laisk lihtsalt. Päriselt.

Näiteks, ma olen oma nelja lapse kõrvalt juurde võtnud natuke. Noh, ei hakka valetama, natuke, jajah. Ühest küljest jubedalt häirib ja hirmus halb on olla, aga ma olen nii laisk, et midagi ette võtta. Ma lihtsalt ei jõua ennast liigutada: jalgrattaga ma nagunii sõita ei saa oma imeliste põlveliigeste pärast, aga võiks ju minna pikematele jalutuskäikudele. No kust ma selle aja võtan? Tegelikult oleks ju võimalust minna küll, aga ma ei suuda…. Ostsin apteegist lahtisteid. Mitte mingeid kõhtu pehmendavaid preparaate, vaid ikka korralikke lahtisteid. Valetasin, et vanaemale on vaja, et Tramadol on tal kõhu kinni pannud ja bla-bla-blaa… Muinasjutte ma vesta oskan. Plaan oli, et hakkan regulaarselt lahtisteid võtma. No ei viitsi… Nagu mida?! Ei viitsi isegi lahtisteid võtta. Paar päeva võtsin, aga siis enam ei hakandu jamama.

Mõtlesin, et hakkaks oksendamist esile kutsuma peale söömist. Ka see on ainult mõtteks jäänud. Ühest küljest ma tean, mida üks või teine plaan minu organismiga teeb, aga teisalt on nii suva, sest surve õhemaks saada ja ilus olla on suur. Ei, ma ei saa öelda, et suur, aga surve on olemas. Tegelikult see surve ei tulegi niivõrd minust enesest, vaid väljaspoolt…. Ja mitte ka koduseinte vahelt, vaid kaugemalt.

Mõtlesin, et hakkaks mingeid preparaate jooma, mis hoiaks kõhu täis. Ma pole suvatsenud isegi neid endale soetada. Mõtteid on nii palju, aga tegudeni ei jõua. Iseennast analüüsides on tegelikult ju tohutult positiivne, et mõtted ongi ainult mõteteks jäänud, see tähendab, et enesehävituslik tung on ikkagi niivõrd väike. Positiivne: klaas on jälle poolenisti täis. Mul on ikkagi neli last… Ja no milleks on mul vaja särada, särangi siin kodus sellisena nagu ma olen. Aga kõrvalseisja ei tea, et mul on kodus sada ja üks asja teha, minu kehaga on hävitustööd teinud kolm poega ja tütar- võõras pilk vaatab, et kole inimene. Ma võiksin olla ükskõik kes, aga välimus on nagu on ja miks, seda võõras ju ei tea. Aga teate, mul “mardifond”…. Kes teab, see teab…

Miks siis tegelikult kurb on olla? Ei, kurb on vale sõna, see on pigem selline “meh” on olla. Saan üle. Teate, kui süda on kunagi murenenud tuhandeks killuks, siis edaspidi hakkavad murenenud tükid kivistuma. Inimene ei saa tugevamaks- inimene muutub ükskõiksemaks. Ma vihkan, ma armastan ja siis olen ükskõikne. Kui ma tekitan sinus negatiivseid tundeid, siis vähemalt ma tähendan sulle midagi, sama on positiivsetega, aga kui sul on ükskõik, siis on halvasti. Minu puhul on näiteks nii. Ma püüan kasvada ja andestada, aga tunnen, kuidas ma sisemiselt järjest kivistun…. Kõigel on piir.

Albertil oli sünnipäev. Minupoolne vanaisa ehk siis papa ei suvatsenud isegi helistada, et väikese inimese sünnipäeva puhul õnne soovida. Vot nii. Mul on täiesti ükskõik, lugege ja arvake mida tahate. Mina elan siin oma kurbust välja. Eelmine aasta lasi ta Alexanderi sünnipäeva üle…. Nagu, miks? Kas siis minu laps on kuidagi… Ärge öelge, et äkki ta ei teadnud, teadis küll, lihtsalt kõik teised on ümberringi olulisemad kui ta oma pere… Talle on alati nii olnud. Valikute küsimus. Valmiste raames ei osutuks me valituks. Tõde. Ma ei ole kunagi tundnud, et olen tema jaoks oluline. Tunnen, et olen tema jaoks pigem nagu mingi kohustus. Ma olen nagu sügisesed puudelehe, mida tuleb riisuda- kohustus. Kui ei riisu, siis nad lihtsalt on edasi, ei kao kuhugi, lihtsalt on. Mina olen ka. Ma ei taha, et mind riisutakse, ma ei taha enam mitte midagi. Nüüd on hilja. Aga kurb on ikka. Tunnen, kuidas osake minust jälle kivistub ja ma olen õnnetu. Ma ju ei taha muutuda ükskõikseks, ma ju ei taha olla kurb inimese pärast, kes ei hooli… aga ometigi ma olen kurb. Veel. Aga läheb paremaks. Lihtsalt laste ees on raske: Annabeliga oleme rääkinud ja ta saab juba aru ning ei küsigi enam, aga Alexander seevastu küsib kõike. No mis ma siis ikka vastan, hakkan valetama, tõde ilustama? Dilemma… Nutud on nutetud ja elu läheb edasi.

Kui nüüd keegi mõtleb, milleks on vaja sellest kirjutada, see on nii isiklik ja “pere”sisene asi, siis teadke, et ma olen nii tüdinenud maskidest, mingitest normidest, püüdest näidata, kui hästi ja kui suurepärane kõik on. Elu ei ole alati ok, ei peagi olema. Meil kõigil on raske ja leian, et seda ei peaks varjama. Ma ei pea häbenema, et elu on selline nagu see on…. Tulevikus lihtsalt hea endalgi lugeda.

Tegelikult on see kõik jumalast suva, see on teisejärguline, isegi mitte teise ega kolmana… See on nii tühine probleem, nii mõttetu emotsioon ja olukord. Milleks ennast kulutada… No vot, juba hakkabki minu eest see tükike kivi rääkima, aga… Elu on tegelikult nii ilus: me oleme terved ja täiesti normaalselt funktsioneerivad. Sellega seoses: peangi gripivaktsiini välja ostma ja meid kõiki (Hagen pääseb) süstla otsa lükkma. Vot selline ma olengi, mürgitan ennast ja oma pere vaktsiinidega. Igal aastal, alati! Lilled ka õitsevad veel, lehti ei pea riisuma (ha-ha, me ei riisugi, puhume ja purustame), seenemütseel ootab pakiautomaadis, tallinki e-poe kommid on pakitud ning ootavad minuni jõudmist, Apollo pakike on veel tulemas… Mis see kodune inimene ikka teeb, kui tellib netist!

Plaanis on wc-paberi rulle, puhtaid rulle ikka, hakata mütseeliga nakatama ning austerservikut tubastes tingimustes kasvatada. Mul on seentega mingi teema, kinnisidee või nii. Siiani olen seenakasvatusega pigem ebaõnnestunud ja saak on olnud tagasihoidlik, mõnel juhul sõid ussikesed hoopis ära- hiidvärviku näiteks. Aga eks ma olen visa ja katsetan uuesti. Seened mulle meeldivad- igas asendis ja igat moodi.

Homme saab kooli, ootan juba põnevusega- saab linna ja puha. Ma Laurile ei ütle, aga plaanin ikka kaubandust ka väisata, kuigi tegelikkuses jääb seegi ainult mõtteks, sest kaubanduses on nii palju rahvast ja mulle ei meeldi śopata- unistuste naine, mis sest, et paks, eksole.

Alexander pühkis unistuste naise pisarad ja laiali jooksnud ripsmetuśśi põskede pealt kokku ning mul on aeg endale üks mõnus kohv teha. Ootan, et Annabel koju tuleks ja saaksin minna poodi piima järele…

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga